Üks etapp elus on jällegi läbi saanud...

...sest ma lõpetasin ülikooli!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Pole ilmselt vaja mainida, kui hea meel mul selle üle on, sest vahepeal oli mu lõpetamine üsna kaheldav. Kuid pingutused ja närvikulu ja magamata ööd (mida siiski tuli õnneks ainult paar tk ette) tasusid ennast ära. Tagantjärele mõeldes, kui oleksin oma kirjutamisega algust teinud sügisel, nagu ma endale lubasin - ja loomulikult ärkasin ma alles jaanuaris - siis oleks asi ilmselt libedamalt läinud, kuid eks iga kogemus on millekski hea. Kui kunagi magistrit tegema lähen, siis olen targem ja ei lükka asju viimasele minutile! No hea seegi, et ma praegu nii mõtlen, eks:P

Aktus oli reedel, 17. juunil ja õnneks kestis talutava aja. Ei olnud nii, nagu keskkooli lõpus, kus vaatad juba lõpuks kella, et no kaua võib. Sai värisevate käte ja jalgadega diplom vastu võetud ja siis alles jõudis kohale, et ma millegiga tõesti hakkama olen saanud.

Need kolm aastat ülikoolis möödusid kiiremini, kui arvata oleks osanud. Oma kursusekaaslastega vedas mul tohutult, siinkohal teavad need kolm neidu täpselt, kellest jutt on ja tahaks teile kallikestele edasi öelda tänusõnad - SUURED TÄNUD teile, sest teiega tutvumine ja suhtlemine ja koos olemine andis neile kolmele aastale väga palju juurde. Leidsin endale väga toredad sõbrad ja südamest loodan, et suhtleme edaspidigi.

Need kolm aastat olid omamoodi õppetund mulle. Olen suhtelislt põhimõttekindel inimene ja tihti olen jäärapäine kohtadel, kus asi ei ole seda väärt, kuid ülikool andis selles suhtes hea õppetunni mulle, et ka siis kui ise annad endast kõik ja püüad ja tõmbled, ka siis ei pruugi asjad minna nii, nagu vaja või nagu peaks. Aga elu ongi selline. Lihtne on öelda, et ära vaeva ennast asjadega/probleemidega, mida sa nagunii muuta ei saa, aga kui miski käib mu õiglustunde pihta, siis paratamatult see häirib mind, ka siis kui ma seda välja ei ütle. Kindlasti avaradasid need kolm aastat mu silmaringi ja panid nii mõnedelegi asjadele teismoodi vaatama ning siiani minu jaoks olulisi väärtushinnanguid ümber hindama.
Ei saa öelda, et ma ei looderdanud ja kõik loengud kohal käisin, ühte loengusse ma ei jõudnudki ühtegi korda, kuid suutsin õppejõu ära rääkida, et ma vajalikud asjad järgi saaks teha ja seejärel tegin ka eksami (antud ainet andis minu lõputöö juhendaja, seega pole vist vaja mainida, et mul oli närv sees, kui temaga esimest korda kohtusin, et mu tööd arutada). Tagatipuks sõitis juhendaja veel kuu enne töö esitamist Eestist minema! Egas midagi, alguses suhtlesin meili teel, aga kuna vahetut suhtlust see ei asenda, siis olin ma ummikus, kuna ma lihtsalt ei saanud aru, mida ma edasi pean tegema. Seejärel meenus mulle (häbi mulle, et sellise hilinemisega) et skype on ju ka olemas! :D No edaspidi läks asi natuke lihtsamalt. Siis ilmnes, et ma ei saa oma kodeeritud andmetega mittemidagi teha, sest esiteks ei ole mul vastavat programmigi olemas ja teiseks ei oleks ma osanud sellega mittemidagi teha, kuna meile "unustati" mainida, et meil oleks ühte konkreetset ainet vaja võtta, mis aitaks kaasa lõputöö tegemisele ja sellele, et kool ikka lõpetatud saaks. Tegin siis hääle magusaks ja rääkisin instituudis selle tüübi ära, kes neid asju teeb ja ülla ülla, saigi asi tehtud. 30 minti ja kogu asi, mida mul vaja oli, oli välja prinditud. Aga mis sellele eelnes... Ausalt, uskuge mind, kui ma ütlen et ärge jätke oma töö kirjutamist viimasele hetkele. See kuu aega oli jube närviline aeg:S

Aga meelde jääb siiski ainult positiivne:) Iga asi, mis ei tapa, teeb tugevamaks, niiet olen kogemuse võrra rikkam. Ja järgmine päev ehk siis laupäev 18 juuni oli meil orgunnitud pidu Merili juures Põltsamaal. Kõigepealt - uskumatult kena, vaikne ja hubane koht. No ega midagi, grill hakkama ja liha tegema. Me muidugi kuhjasime sööke kokku, nagu poleks nädal aega süüa saand ja no pool jäigi söömata, no jälle targemad, et järgmine kord hulluks ei lähe:P
Õhtul ootas meid parvesaun. Enamuse õhtust istusin mina teki sees, kuna osav nagu ma olen, siis ma olin nohus järjekordselt ja kurguvalu ka alles läks ära. Aga ega see ei teinudki kurvaks, oli ka ilma sauna ja vannis istumiseta lõbus! Sõbrad sääsed said ka pidu, nii palju keda imeda (ei mõtle vasakule), et ei tea kelle peale maanduda! Peale parvelt tulekut oli minek klubisse nimega Pardon. Polnud mittemingeid ootusi selles osas, väike koht ja seda arvesse võttes, siis hea, et seal üldse klubi on. Neljaks saime koju ja siis sai magama, woohhooo!!! Mul oli 2 ööd poolikuks jäänud, niiet uni tõotas hea tulla. Aga ohoo, naised targad jätsid ju aknad lahti kõik niiet majas oli pehmelt öeldes suht jahe.. radikas oli, kuid pistik oli teisel pool tuba, niiet omaette jama oli pikendusjuhtme leidmisega (siinkohal tänud sellele, kes meile selle pikendusjuhtme välja otsis:) Lõpp hea, kõik hea. Olime pooleldi teki all, kui meile põhimõtteliselt söök voodisse toodi, sest äkki tüdrukutel on pika õhtu peale kõhud tühjaks läinud, so cute:) Väga lahe oli, sattus kokku super seltskond, milleta poleks õhtu nii mõnusaks kujunenud.

Ja nii see kool lõppeski, paberid käes ja peod ka peetud. Ühte pidi vabadus, teisalt jällegi mitte, sest uued kohustused ja väljakutsed ootavad ees. Töö otsimine on täies hoos ja loodetavasti kannab see peagi vilja. Kell on 2 ja mul on üks silm pm kinni juba, seega head und mulle.

Lõputöö kirjutamine ei edene absoluutselt. Eile käisin raamatukogus, kus kohtasin oma kunagist lasteaiakaaslast ja paralleelikat kooli ajast (tavakooli ma mõtlen) ja loomulikult meil siis jätkus juttu kauemaks. Siiski sai midagi asjalikku ka tehtud, sirvisin ja lugesin paari raamatut ja 2 artiklit leidsin ka, mida loodetavasti saan ka kasutada. Oleks väga tore vähemalt. Igaljuhul ma ei teagi nüüd, kas ma peaks neist seda osa tõlkima hakkama, mida minu arvates võiks kasutada või ei, sest võibolla juhendaja arvates need ei sobi ja mina seda kahjuks ise hinnata ei oska, ma lihtsalt ei julge seda vastutust omale võtta. Ja juhendajaga saan kokku alles nädala pärast. So many questions and no answers. Kes see oli, kes mõtles välja, et uurimustöö on vaja ülikooli lõpetamiseks teha??? Srsly, see ei anna minu arvates mitte kuidagi aimu sellest, kui palju ma oma 3 õpinguaasta jooksul omandanud olen. Tähendab ma hetkel ei suuda seost leida (aga ega ma pingsalt just ei mõtle ka praegu). See materjali läbi töötamine laiendab küll silmaringi (ja tõttöelda on vahel päris huvitav materjal ette sattunud), kuid need 3 aastat õppimist on seda niikuinii teinud. See on lihtsalt täielik brain death, näed vaeva ja tõlgid ja otsid ja kulutad närve, sest ega siis kui vaja on - nagu alati, ei leia just seda mida parasjagu vaja on ja siis...Ja siis tuleb välja, et pool asja ei sobigi. Oeh. Aga ma tean ette, et ma saan sellega hakkama ja kui see töö mul ükskord valmis on, siis võib enda üle uhke olla küll!

Cute(:

Tahan!!!

Still alive!

Ma kohe teadsin, et ma ei suuda jääda siia järjepidevalt kirjutama.
Ühesõnaga, a lot has happened. Näiteks on mu elukoht muutunud, tõsi - ajutiselt. Kool on läbi saanud, siinkohal pean ma silmas, et loengutega on finito, nüüd tuleb lõputöö aint ära kirjutada. Üldse motivatsiooni pole, viimased 2 päeva olen ennast lõputöö valmimise suunas siiski NATUKENE liigutanud, aga see ei ole ikka üldse piisav noh :(
Homme uuesti raamatukokku teadusajakirju sirvima...


Üleeile oli kerge action siin. Kuskil lõuna paiku nägin aknast, et mingi võõras mees (no ma polnud enne näinud siinkandis sellist  inimest ja kuna ma kõik oma lapsepõlve suved veetsin siin, siis tean enamvähem kõiki nägupidi, kes lähiümbruses elavad) sammub naabri maja poole mööda tänavat. No okei, midaiganes, käis keegi oma sõbral/tuttaval külas, ega ei saa keelata ju liikumist inimesel. Mingi hetk hakkasin koristama ja elutoas midagi sahmisin, kui järsku hüppab see sama vend mulle terrassile, keda varem nägin mööda tänavat minevat ja jookseb mööda seda maja ette (meil on poolel majal ümber ehitatud terrass). Ma siis jooksin välisukse juurde ja tüüp üritas parasjagu üle aia hüpata. Õnneks on see suht kõrge, niiet esimese hooga ta sealt üle ei saanudki, kuid ta sai aru, et värav liigub hoolimata sellest, et on haagis ja lükkas siis värava lahti. Karjusin ukse pealt järgi, et mida kuradit sa teed seal, vaatas korraks taha ja jooksis edasi. Jooksin tuppa tagasi siis ja haarasin esimese jope ning jooksin tänavale. Tänava lõpus nägin pöörde peale pargitud autot, millel väga kiire hakkas. Ilmselgelt midagi kahtlast oli toimumas. Paar hetke mõtlesin, et mis ma teen siis nüüd, et auto nrit kurat ka ei näe nii kaugelt. See hetk, et naabrimees pani minu tänava otsast mööda, seepeale jooksin postkastide juurde (need asuvad eemal majast), kuna see on ainuke koht kust saab välja siit meie tänavalt. Aga tüüp jõudis enne mind ilmselt, kuna ainuke keda tulemas nägin oli naabrimees. Pidas kinni ja küsisin siis, et mis värk on, tüübil oli ikka väga kiire. Ütles, et jälitab teda, no okei siis. Jõudsin siis koju ja mõne aja pärast mõtlesin, et lähen vaatan, kas naaber on koju jõudnud, et küsiks, mis värk oli. Läksingi naabri juurde, kodus teda polnud, aga õnneks tuli tänaval mulle autoga vastu. Küsisin, et mis juhtus, ütles, et oli selle tõpra oma maja taga midagi urgitsemas avastanud (?). No võib arvata, et eeltöö vargile tulekuks. Oli siis tüübilt küsind, et kuule mis teed, et tule räägime juttu, mispeale siis oligi see tüüp jooksu pistnud ja kuna meil aed vahel puudub naabriga, siis panigi mulle rinnuni hangedest (täpsustamaks, ma olen 176cm pikk, seega on need väga sügavad hanged) läbi ning jooksis meie aiast oma autoni. Naaber õnneks sai ta kätte kuskil tupiktänavas, selles mõttes et sai auto margi ja nri ning tähed. Tegemist oli BMW X3-ga, et siis nagu...Mis ajast majavargad selliste autodega ringi sõidavad? Peab ikka hästi sisse viskama... Anywho, naaber lubas menti teada anda, et selline asi oli. Ja siis järgmine päev, helistab mulle võõras number, et tere helistan politseist. Ma siis et jaa okei, milles asi. Me tahaks teiega sellest eilsest sündmusest rääkida. Nojah, sobib. Kuna olin linnas, siis tulid mulle bussipeatusesse vastu Viimsisse. Võtsid tunnistuse mu käest, küsisid et kas tunneksin tüübi ära, kui teda näeksin ja kas olen nõus tulema isikut tuvastama. Pole probleemi, kui see aitab ära hoida kuriteo(d). Kuuldavasti on siin hiljuti mitmes majas sees käidud ja ka keset päeva. Küsisin siis nii muuseas, et kas see mees on kätte saadud, selle peale vastas politseionu et no kõik on võimalik, vestluse käigus üldiselt oli aru saada, et nad teavad juba kellega tegu. Vanuse ja pikkuse panin ma enamvähem täppi, igaljuhul in joor feiss värdjas!
Ja siis õhtul... Magama jää kuidas tahad, no koguaeg on selline tunne, et keegi vahib akna taga, rõve :S Maja ikka teeb mingeid hääli, siis iga krõpsu peale ehmatad, et nii, nüüd on mingi jama.
Aga nüüd on aeg magama minna. Good night.

Hästi tark mõte on minna märgade juustega õue. Väljas nagu justkui väga külm polegi, AGA, mulle potilillele polegi palju vaja ka ju. Läksin laup linnapeale ja pühap hommikul enesetunne kiita just polnud. Eks oma osa mängivad ka haiged mandlid, mistõttu mul on täiesti normaalne ilma igasuguse nohu-köha ja muu taoliseta 37.3 palavik. Või no, osad seda palavikuks ei nimetagi, aga seda on piisavalt, et enesetunne paha oleks. Õnneks sain vist õigel ajal jaole, kurguvalu enam ei tunne - seda oli üldse vähe (ptui ptui ptui) ja nohust nina kinni ka pole, panen ikka agaralt rohtu. Muidu oli tore, sai jällegi näha, et Tallinna linnas võib kõike ja kõiki näha, siinkohal ei pea ma silmas tuttavaid.. Vaid seda, mis meie ümber toimub. No a'la narkarit lohistatakse minema, kaklused jne.
Vahepeal trammi peal nägin pidevalt mingit tüüpi, koguaeg silmad pahupidi. Viimane kord lebas ta Foorumi ees bussikas pingi peal. Tundus suht teisel planeedil olema. Huvitav kas ma tulenevalt oma erialast oleks pidanud näiteks vähemalt politsei kutsuma? Aga no see selleks.
Jõle vastik on ikka tõbisena koolis käia, aga ega ma ju ometi ei suuda oma vigadest õppida.

Sayanora.

hmm..

Mul on praegu vaja bitchida natuke. Kuna elan kortermajas, siis saan nautida naaberkorterist kostuvaid helisid. Õnneks pole tegemist Lasnamäe paneelikaga, niiet minu trepikojas on ainult 4 korterit ja kuulen ma ainult enda peal elavaid naabreid (all pole kedagi). Õnneks kolivad nad suveks koos oma sullaga maale elama. Mitte, et mul loomade vastu oleks midagi, mul omal on kass ka, aga no kell 6 laupäeva hommikul trepikojas tema klähvimise peale üles ärgata just rõõmsaks ei tee. Suvel elab siin ainult perepoeg, kes õnneks on normaalne, enamuse ajast, mis puutub trepikoja uste sulgemisse siis mulle tundub, et ta käed on haiged. Okei juhtus korra, kaks, aga meil on üritatud sisse murda ma ei tea, kui mitu korda ja seda mõlemalt poolt maja, minu ja isa rattad on tänaseks juba läinud paraku.
Kui suvi läbi saab on kogu pere tagasi ja oh seda rõõmu meil siin all korteris. Üle päeva või iga päev oma Kirbyga (jah tõepoolest nad ostsid selle) põrandaid puhastada pole üldse probleem ja seda kell pool üksteist õhtul! Okei ma saan aru, et öörahu on alates üheteistkümnest, ja ega midagi ütlema ei lähegi aga no andke andeks, see hakkab pikapeale närvidele käima - see asjandus muide teeb üsna kõva lärmi. Ja teine asi, millest ma kohe üldse aru ei saa ega hakkagi ilmselt saama on see, et miks peab käima trampides??? Tõsiselt, vahel on tunne, et lagi sajab kaela. Hmm..tegelt huvitav kui kõvasti me ise käime... No igaljuhul, meie all ei ela kedagi:D
Muidu nagu tore perekond, aga kui asi puutub naabritega arvestamisse, siis u can forget about it. Nädalavahetuse hommikuti kell 8 käiakse treppidest üles-alla nagu ma ei tea mis, siis korteri uks käib ka võimalikult suure pauguga kinni, nii et seinad värisevad ja loomulikult trepikojas vaikselt rääkimisest ei tasu siinkohal rääkidagi. Ma ei tea, vingun ma liiga palju või? Kui ma ise kuskilt hilja tulen või keegi teine perest, siis me ei räägi isegi kõva häälega juttu trepikojas(tegelt me üritame üldse võimalikult vähe kära teha ja teisi mitte häirida), sest KAJAB kujutage pilti ja kostub teistesse korteritesse imehästi, pluss uksed ei käi pauguga kinni. Aga samas tuleb vist õnnelik olla, et ma suuremas majas ei ela, olen igasuguseid õudusjutte lugenud, kellel on peakohal paarike, kes öösiti häälekalt seksivad, küll on kõrval inimesed, kellel pool päeva telekas või raadio üle korteri lõugavad, jooksvad lapsed, tehakse 5a remonti jpm. Nii, sain välja elatud ennast. Tuju läks ka paremaks, niiet läks asja ette.

Here we go...

Peale mõningasi kahtlusi otsustasin siis ka mina blogimaailmaga ühineda. Esimene postitus võiks ju olla sisukas ja üsna pikk, aga.. Sain oma blogiga ühelepoole just ja nüüd on pea tühi...
Ah aega on, kirjutan uuesti, kui on millest kirjutada:)