hmm..

Mul on praegu vaja bitchida natuke. Kuna elan kortermajas, siis saan nautida naaberkorterist kostuvaid helisid. Õnneks pole tegemist Lasnamäe paneelikaga, niiet minu trepikojas on ainult 4 korterit ja kuulen ma ainult enda peal elavaid naabreid (all pole kedagi). Õnneks kolivad nad suveks koos oma sullaga maale elama. Mitte, et mul loomade vastu oleks midagi, mul omal on kass ka, aga no kell 6 laupäeva hommikul trepikojas tema klähvimise peale üles ärgata just rõõmsaks ei tee. Suvel elab siin ainult perepoeg, kes õnneks on normaalne, enamuse ajast, mis puutub trepikoja uste sulgemisse siis mulle tundub, et ta käed on haiged. Okei juhtus korra, kaks, aga meil on üritatud sisse murda ma ei tea, kui mitu korda ja seda mõlemalt poolt maja, minu ja isa rattad on tänaseks juba läinud paraku.
Kui suvi läbi saab on kogu pere tagasi ja oh seda rõõmu meil siin all korteris. Üle päeva või iga päev oma Kirbyga (jah tõepoolest nad ostsid selle) põrandaid puhastada pole üldse probleem ja seda kell pool üksteist õhtul! Okei ma saan aru, et öörahu on alates üheteistkümnest, ja ega midagi ütlema ei lähegi aga no andke andeks, see hakkab pikapeale närvidele käima - see asjandus muide teeb üsna kõva lärmi. Ja teine asi, millest ma kohe üldse aru ei saa ega hakkagi ilmselt saama on see, et miks peab käima trampides??? Tõsiselt, vahel on tunne, et lagi sajab kaela. Hmm..tegelt huvitav kui kõvasti me ise käime... No igaljuhul, meie all ei ela kedagi:D
Muidu nagu tore perekond, aga kui asi puutub naabritega arvestamisse, siis u can forget about it. Nädalavahetuse hommikuti kell 8 käiakse treppidest üles-alla nagu ma ei tea mis, siis korteri uks käib ka võimalikult suure pauguga kinni, nii et seinad värisevad ja loomulikult trepikojas vaikselt rääkimisest ei tasu siinkohal rääkidagi. Ma ei tea, vingun ma liiga palju või? Kui ma ise kuskilt hilja tulen või keegi teine perest, siis me ei räägi isegi kõva häälega juttu trepikojas(tegelt me üritame üldse võimalikult vähe kära teha ja teisi mitte häirida), sest KAJAB kujutage pilti ja kostub teistesse korteritesse imehästi, pluss uksed ei käi pauguga kinni. Aga samas tuleb vist õnnelik olla, et ma suuremas majas ei ela, olen igasuguseid õudusjutte lugenud, kellel on peakohal paarike, kes öösiti häälekalt seksivad, küll on kõrval inimesed, kellel pool päeva telekas või raadio üle korteri lõugavad, jooksvad lapsed, tehakse 5a remonti jpm. Nii, sain välja elatud ennast. Tuju läks ka paremaks, niiet läks asja ette.

Here we go...

Peale mõningasi kahtlusi otsustasin siis ka mina blogimaailmaga ühineda. Esimene postitus võiks ju olla sisukas ja üsna pikk, aga.. Sain oma blogiga ühelepoole just ja nüüd on pea tühi...
Ah aega on, kirjutan uuesti, kui on millest kirjutada:)