...sest ma lõpetasin ülikooli!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Pole ilmselt vaja mainida, kui hea meel mul selle üle on, sest vahepeal oli mu lõpetamine üsna kaheldav. Kuid pingutused ja närvikulu ja magamata ööd (mida siiski tuli õnneks ainult paar tk ette) tasusid ennast ära. Tagantjärele mõeldes, kui oleksin oma kirjutamisega algust teinud sügisel, nagu ma endale lubasin - ja loomulikult ärkasin ma alles jaanuaris - siis oleks asi ilmselt libedamalt läinud, kuid eks iga kogemus on millekski hea. Kui kunagi magistrit tegema lähen, siis olen targem ja ei lükka asju viimasele minutile! No hea seegi, et ma praegu nii mõtlen, eks:P
Aktus oli reedel, 17. juunil ja õnneks kestis talutava aja. Ei olnud nii, nagu keskkooli lõpus, kus vaatad juba lõpuks kella, et no kaua võib. Sai värisevate käte ja jalgadega diplom vastu võetud ja siis alles jõudis kohale, et ma millegiga tõesti hakkama olen saanud.
Need kolm aastat ülikoolis möödusid kiiremini, kui arvata oleks osanud. Oma kursusekaaslastega vedas mul tohutult, siinkohal teavad need kolm neidu täpselt, kellest jutt on ja tahaks teile kallikestele edasi öelda tänusõnad - SUURED TÄNUD teile, sest teiega tutvumine ja suhtlemine ja koos olemine andis neile kolmele aastale väga palju juurde. Leidsin endale väga toredad sõbrad ja südamest loodan, et suhtleme edaspidigi.
Need kolm aastat olid omamoodi õppetund mulle. Olen suhtelislt põhimõttekindel inimene ja tihti olen jäärapäine kohtadel, kus asi ei ole seda väärt, kuid ülikool andis selles suhtes hea õppetunni mulle, et ka siis kui ise annad endast kõik ja püüad ja tõmbled, ka siis ei pruugi asjad minna nii, nagu vaja või nagu peaks. Aga elu ongi selline. Lihtne on öelda, et ära vaeva ennast asjadega/probleemidega, mida sa nagunii muuta ei saa, aga kui miski käib mu õiglustunde pihta, siis paratamatult see häirib mind, ka siis kui ma seda välja ei ütle. Kindlasti avaradasid need kolm aastat mu silmaringi ja panid nii mõnedelegi asjadele teismoodi vaatama ning siiani minu jaoks olulisi väärtushinnanguid ümber hindama.
Ei saa öelda, et ma ei looderdanud ja kõik loengud kohal käisin, ühte loengusse ma ei jõudnudki ühtegi korda, kuid suutsin õppejõu ära rääkida, et ma vajalikud asjad järgi saaks teha ja seejärel tegin ka eksami (antud ainet andis minu lõputöö juhendaja, seega pole vist vaja mainida, et mul oli närv sees, kui temaga esimest korda kohtusin, et mu tööd arutada). Tagatipuks sõitis juhendaja veel kuu enne töö esitamist Eestist minema! Egas midagi, alguses suhtlesin meili teel, aga kuna vahetut suhtlust see ei asenda, siis olin ma ummikus, kuna ma lihtsalt ei saanud aru, mida ma edasi pean tegema. Seejärel meenus mulle (häbi mulle, et sellise hilinemisega) et skype on ju ka olemas! :D No edaspidi läks asi natuke lihtsamalt. Siis ilmnes, et ma ei saa oma kodeeritud andmetega mittemidagi teha, sest esiteks ei ole mul vastavat programmigi olemas ja teiseks ei oleks ma osanud sellega mittemidagi teha, kuna meile "unustati" mainida, et meil oleks ühte konkreetset ainet vaja võtta, mis aitaks kaasa lõputöö tegemisele ja sellele, et kool ikka lõpetatud saaks. Tegin siis hääle magusaks ja rääkisin instituudis selle tüübi ära, kes neid asju teeb ja ülla ülla, saigi asi tehtud. 30 minti ja kogu asi, mida mul vaja oli, oli välja prinditud. Aga mis sellele eelnes... Ausalt, uskuge mind, kui ma ütlen et ärge jätke oma töö kirjutamist viimasele hetkele. See kuu aega oli jube närviline aeg:S
Aga meelde jääb siiski ainult positiivne:) Iga asi, mis ei tapa, teeb tugevamaks, niiet olen kogemuse võrra rikkam. Ja järgmine päev ehk siis laupäev 18 juuni oli meil orgunnitud pidu Merili juures Põltsamaal. Kõigepealt - uskumatult kena, vaikne ja hubane koht. No ega midagi, grill hakkama ja liha tegema. Me muidugi kuhjasime sööke kokku, nagu poleks nädal aega süüa saand ja no pool jäigi söömata, no jälle targemad, et järgmine kord hulluks ei lähe:P
Õhtul ootas meid parvesaun. Enamuse õhtust istusin mina teki sees, kuna osav nagu ma olen, siis ma olin nohus järjekordselt ja kurguvalu ka alles läks ära. Aga ega see ei teinudki kurvaks, oli ka ilma sauna ja vannis istumiseta lõbus! Sõbrad sääsed said ka pidu, nii palju keda imeda (ei mõtle vasakule), et ei tea kelle peale maanduda! Peale parvelt tulekut oli minek klubisse nimega Pardon. Polnud mittemingeid ootusi selles osas, väike koht ja seda arvesse võttes, siis hea, et seal üldse klubi on. Neljaks saime koju ja siis sai magama, woohhooo!!! Mul oli 2 ööd poolikuks jäänud, niiet uni tõotas hea tulla. Aga ohoo, naised targad jätsid ju aknad lahti kõik niiet majas oli pehmelt öeldes suht jahe.. radikas oli, kuid pistik oli teisel pool tuba, niiet omaette jama oli pikendusjuhtme leidmisega (siinkohal tänud sellele, kes meile selle pikendusjuhtme välja otsis:) Lõpp hea, kõik hea. Olime pooleldi teki all, kui meile põhimõtteliselt söök voodisse toodi, sest äkki tüdrukutel on pika õhtu peale kõhud tühjaks läinud, so cute:) Väga lahe oli, sattus kokku super seltskond, milleta poleks õhtu nii mõnusaks kujunenud.
Ja nii see kool lõppeski, paberid käes ja peod ka peetud. Ühte pidi vabadus, teisalt jällegi mitte, sest uued kohustused ja väljakutsed ootavad ees. Töö otsimine on täies hoos ja loodetavasti kannab see peagi vilja. Kell on 2 ja mul on üks silm pm kinni juba, seega head und mulle.
