Lõputöö kirjutamine ei edene absoluutselt. Eile käisin raamatukogus, kus kohtasin oma kunagist lasteaiakaaslast ja paralleelikat kooli ajast (tavakooli ma mõtlen) ja loomulikult meil siis jätkus juttu kauemaks. Siiski sai midagi asjalikku ka tehtud, sirvisin ja lugesin paari raamatut ja 2 artiklit leidsin ka, mida loodetavasti saan ka kasutada. Oleks väga tore vähemalt. Igaljuhul ma ei teagi nüüd, kas ma peaks neist seda osa tõlkima hakkama, mida minu arvates võiks kasutada või ei, sest võibolla juhendaja arvates need ei sobi ja mina seda kahjuks ise hinnata ei oska, ma lihtsalt ei julge seda vastutust omale võtta. Ja juhendajaga saan kokku alles nädala pärast. So many questions and no answers. Kes see oli, kes mõtles välja, et uurimustöö on vaja ülikooli lõpetamiseks teha??? Srsly, see ei anna minu arvates mitte kuidagi aimu sellest, kui palju ma oma 3 õpinguaasta jooksul omandanud olen. Tähendab ma hetkel ei suuda seost leida (aga ega ma pingsalt just ei mõtle ka praegu). See materjali läbi töötamine laiendab küll silmaringi (ja tõttöelda on vahel päris huvitav materjal ette sattunud), kuid need 3 aastat õppimist on seda niikuinii teinud. See on lihtsalt täielik brain death, näed vaeva ja tõlgid ja otsid ja kulutad närve, sest ega siis kui vaja on - nagu alati, ei leia just seda mida parasjagu vaja on ja siis...Ja siis tuleb välja, et pool asja ei sobigi. Oeh. Aga ma tean ette, et ma saan sellega hakkama ja kui see töö mul ükskord valmis on, siis võib enda üle uhke olla küll!

Cute(:

Tahan!!!

Still alive!

Ma kohe teadsin, et ma ei suuda jääda siia järjepidevalt kirjutama.
Ühesõnaga, a lot has happened. Näiteks on mu elukoht muutunud, tõsi - ajutiselt. Kool on läbi saanud, siinkohal pean ma silmas, et loengutega on finito, nüüd tuleb lõputöö aint ära kirjutada. Üldse motivatsiooni pole, viimased 2 päeva olen ennast lõputöö valmimise suunas siiski NATUKENE liigutanud, aga see ei ole ikka üldse piisav noh :(
Homme uuesti raamatukokku teadusajakirju sirvima...


Üleeile oli kerge action siin. Kuskil lõuna paiku nägin aknast, et mingi võõras mees (no ma polnud enne näinud siinkandis sellist  inimest ja kuna ma kõik oma lapsepõlve suved veetsin siin, siis tean enamvähem kõiki nägupidi, kes lähiümbruses elavad) sammub naabri maja poole mööda tänavat. No okei, midaiganes, käis keegi oma sõbral/tuttaval külas, ega ei saa keelata ju liikumist inimesel. Mingi hetk hakkasin koristama ja elutoas midagi sahmisin, kui järsku hüppab see sama vend mulle terrassile, keda varem nägin mööda tänavat minevat ja jookseb mööda seda maja ette (meil on poolel majal ümber ehitatud terrass). Ma siis jooksin välisukse juurde ja tüüp üritas parasjagu üle aia hüpata. Õnneks on see suht kõrge, niiet esimese hooga ta sealt üle ei saanudki, kuid ta sai aru, et värav liigub hoolimata sellest, et on haagis ja lükkas siis värava lahti. Karjusin ukse pealt järgi, et mida kuradit sa teed seal, vaatas korraks taha ja jooksis edasi. Jooksin tuppa tagasi siis ja haarasin esimese jope ning jooksin tänavale. Tänava lõpus nägin pöörde peale pargitud autot, millel väga kiire hakkas. Ilmselgelt midagi kahtlast oli toimumas. Paar hetke mõtlesin, et mis ma teen siis nüüd, et auto nrit kurat ka ei näe nii kaugelt. See hetk, et naabrimees pani minu tänava otsast mööda, seepeale jooksin postkastide juurde (need asuvad eemal majast), kuna see on ainuke koht kust saab välja siit meie tänavalt. Aga tüüp jõudis enne mind ilmselt, kuna ainuke keda tulemas nägin oli naabrimees. Pidas kinni ja küsisin siis, et mis värk on, tüübil oli ikka väga kiire. Ütles, et jälitab teda, no okei siis. Jõudsin siis koju ja mõne aja pärast mõtlesin, et lähen vaatan, kas naaber on koju jõudnud, et küsiks, mis värk oli. Läksingi naabri juurde, kodus teda polnud, aga õnneks tuli tänaval mulle autoga vastu. Küsisin, et mis juhtus, ütles, et oli selle tõpra oma maja taga midagi urgitsemas avastanud (?). No võib arvata, et eeltöö vargile tulekuks. Oli siis tüübilt küsind, et kuule mis teed, et tule räägime juttu, mispeale siis oligi see tüüp jooksu pistnud ja kuna meil aed vahel puudub naabriga, siis panigi mulle rinnuni hangedest (täpsustamaks, ma olen 176cm pikk, seega on need väga sügavad hanged) läbi ning jooksis meie aiast oma autoni. Naaber õnneks sai ta kätte kuskil tupiktänavas, selles mõttes et sai auto margi ja nri ning tähed. Tegemist oli BMW X3-ga, et siis nagu...Mis ajast majavargad selliste autodega ringi sõidavad? Peab ikka hästi sisse viskama... Anywho, naaber lubas menti teada anda, et selline asi oli. Ja siis järgmine päev, helistab mulle võõras number, et tere helistan politseist. Ma siis et jaa okei, milles asi. Me tahaks teiega sellest eilsest sündmusest rääkida. Nojah, sobib. Kuna olin linnas, siis tulid mulle bussipeatusesse vastu Viimsisse. Võtsid tunnistuse mu käest, küsisid et kas tunneksin tüübi ära, kui teda näeksin ja kas olen nõus tulema isikut tuvastama. Pole probleemi, kui see aitab ära hoida kuriteo(d). Kuuldavasti on siin hiljuti mitmes majas sees käidud ja ka keset päeva. Küsisin siis nii muuseas, et kas see mees on kätte saadud, selle peale vastas politseionu et no kõik on võimalik, vestluse käigus üldiselt oli aru saada, et nad teavad juba kellega tegu. Vanuse ja pikkuse panin ma enamvähem täppi, igaljuhul in joor feiss värdjas!
Ja siis õhtul... Magama jää kuidas tahad, no koguaeg on selline tunne, et keegi vahib akna taga, rõve :S Maja ikka teeb mingeid hääli, siis iga krõpsu peale ehmatad, et nii, nüüd on mingi jama.
Aga nüüd on aeg magama minna. Good night.